Varjendite rajamine ei ole eksperiment, vaid läbimõeldud investeering turvalisusesse

Varjendite rajamise eesmärk on kaitsta inimesi sõjalises kriisis, mitte täita järjekordset regulatiivset nõuet ega tekitada kinnisvaraarendajatele lisakohustusi. Seadusemuudatuste ettevalmistamise ning tehniliste nõuete väljatöötamise aluseks on olnud Eestis elavate inimeste ohutus.

Sageli küsitakse, kes hakkab varjendeid projekteerima ja kas Eestis on selleks üldse vajalik oskusteave olemas? Selline ettevaatlikkus on mõistetav, kuid põhjust projekteerijate võimekuses kahelda ei ole. Esimesed projektid, kuhu varjendid on kavandatud, on juba näidanud projekteerijate suutlikkust leida toimivaid lahendusi koostöös hoonete omanikega. Varjendite tehniliste lahenduste loomisel kasutavad projekteerijad ka oma Soome kolleegide aastakümnete pikkust praktikat. Lisaks toetab projekteerijate tööd Sisekaitseakadeemia eestvedamisel vastvalminud projekteerimisjuhis, mille väljatöötamisse panustas mitmekümne liikmeline töörühm, kuhu kuulusid projekteerijad, arhitektid, ehitajad, kinnisvaraettevõtjad, kõrgkoolide esindajad ning mitmed riigiasutused. Nagu varjumisnõuded, ei sündinud ka projekteerimisjuhis ühe ametkonna laua taga, vaid erinevate valdkondade ekspertide koostöös. 

Hiljutises debatis on jäänud kõlama justkui saaksid varjendid olema hoonetele hiljem juurde lisatavad ehitusosad. Loomulikult on see üks võimalustest, kuid tekib küsimus kas see on ka ilmtingimata mõistlik ja kuluefektiivne? Varjend ei ole lisaruum, mis tekib projekteeritava hoone juurde või kõrvale, vaid on hoone osa, mis projekteeritakse algusest peale täitma ka kaitsefunktsiooni. Loomulikult sõltub lahendus konkreetsest hoonest ja selle kasutusotstarbest ning just seetõttu ongi oluline mõelda varjendilahendused läbi projekteerimise käigus.

Palju tähelepanu on saanud ka varjendite maksumus. Tõsi ta on, et nende rajamisega kaasneb paratamatult lisakulutusi ning varjendi maksumus sõltub hoone suurusest, asukohast ja valitud tehnilistest lahendustest. Samas ei toeta olemasolevad hinnangud väidet, nagu muudaks varjendikohustus ehitamise majanduslikult ebamõistlikuks. Siseministeeriumi tellitud arvutuste kohaselt suurendab varjendi rajamine enamiku hoonete ehitusmaksumust ligikaudu ühe kuni kolme protsendi võrra. Näiteks 1200 ruutmeetri suuruse eluhoone puhul jääb see 26 000 kuni 33 000 euro vahele, mis moodustab kogu ehitusmaksumusest ligikaudu 1,2 kuni 1,5 protsenti.

Õigustatud on ka küsimus, kas parklat, panipaika või muud ristkasutatavat ruumi on kriisiolukorras võimalik reaalselt ja kiiresti varjendina kasutusele võtta? Kindlasti on ja just seetõttu ei piirdu varjendinõuded üksnes ehituslike nõuetega. Varjumise lahutamatu osa on varjumisplaan, milles määratakse vajalikud tegevused, vastutajad ja kokkulepped juba rahuajal. Varjumisvõimaluse kasutuselevõtt peab olema tagatud hiljemalt 72 tunni jooksul pärast vastava otsuse tegemist ning hoone kasutajatel peab olema teada, kuidas varjumine korraldatakse. Kriisiolukorras ei ole meil tihti aega enam mõelda ja arutleda – varjumine peab olema eelnevalt läbi mõeldud ja harjutatud. Sama oluline on tagada, et varjend oleks ka aastate möödudes endiselt kasutusvalmis. Nii nagu hoonetes kontrollitakse regulaarselt tuleohutuspaigaldisi ja muid ohutussüsteeme, tuleb hoolitseda ka varjendi tehnosüsteemide toimimise eest. Hoone omaniku vastutus ning järelevalve on selgelt kirjas vastavates seadusaktides.

On kõlanud seisukohad, et esimesed varjenditega hooned vajaksid riiklikku pilootprogrammi kuna kogu valdkond olevat alles kujunemisjärgus. Tegelikkuses on olemas nii vajalik õiguslik raamistik, tehnilised nõuded kui ka projekteerimisjuhised. Nõuete väljatöötamisse on panustanud lai ring eksperte ning lahenduste loomisel on tuginetud nende riikide kogemusele, kus varjendite süsteem on edukalt toiminud juba aastakümneid. Lisaks on Eestis juba täna ehitusjärgus hooneid, kuhu varjendid on projekteeritud ning mille kavandamisel on samuti kasutatud rahvusvahelist oskusteavet. Seetõttu ei ole põhjust käsitleda esimesi varjendiprojekte eksperimendina. Pigem on tegemist hästi ette valmistatud lahendustega, mis toetuvad olemasolevatele teadmistele, praktikale ja juhistele.

Varjendite rajamise üle võib ja tulebki arutleda. Küsimused kulude, tehniliste lahenduste ja korralduse kohta on olulised ning aitavad süsteemi paremaks muuta, kuid sama oluline on mõista, et me ei alusta nullist ning me ei liigu teadmatusse. Suurem osa küsimustest, mis täna avalikus arutelus kõlavad, on juba läbi mõeldud, nendele on leitud lahendused ning kogu süsteemi keskmes on üks eesmärk – tagada, et õhurünnaku korral oleks inimestel olemas koht, mis neid päriselt kaitseb.