Kuidas siseruumides tänavasoolaga toime tulla?
Kuidas kaitsta oma kodu või kontori põrandaid teesoola, graniitkillustiku ja liiva eest, selgitab hooldusteenindusettevõtte Krausberg teenindusjuht Urve Vanker.
Kui külmadel talvekuudel libedusetõrje täies hoos, jõuavad teesool, graniitkillustik ja liiv paratamatult ka siseruumidesse. See ei too endaga kaasa vaid esteetilist probleemi: jalanõudega tuppa kanduvad kloriidid rikuvad põrandakatteid, söövitavad põrandavaha ning jätavad pindadele püsivaid valgeid rante ja plekke. Talvel peab põrandate kaitse algama juba uksest. Siis saab õigete koristusvõtetega ennetada suure osa kahjustusi.
Õues on sool (naatriumkloriid) ja graniitkillustik vajalikud abivahendid, mis aitavad libedaga püsti püsida. Siseruumides muutub seesama sool aga probleemiks. Kui jalanõudega tuppa toodud soolane lumesegu sulab ja vesi aurustub, kristalliseerub sool uuesti, moodustades põrandale kõva valkja kihi, mis kulutab pinda nagu liivapaber.
Miks sool põrandale nii ohtlik on?
„Soola ja niiskuse koosmõju on siseruumide põrandatele üks suuremaid vaenlasi,“ nendib Krausbergi teenindusjuht Urve Vanker. Kahjustused tekivad tavaliselt kolmel viisil:
Keemiline söövitus: puitpõrandatel ja parketil võib see tungida läbi laki või õli, muutes puidu hallikaks ja rabedaks. Kivipõrandatel (eriti marmor ja looduskivi) võib sool tekitada matistumist ja püsivaid plekke, mida tavapesuga enam eemaldada ei saa.
Vahakahjustused: ühiskondlikes hoonetes ja kontorites, kus põrandad on vahatatud, lagundab sool vaha struktuuri. Tulemuseks on põrand, mis näeb välja määrdunud ja kulunud, sõltumata sellest, kui tihti seda pestakse.
Abrasiivne kulumine: kuna soolaga koos tuuakse tuppa ka liiva ja graniitkillustikku, toimib see segu jalatsitaldade all nagu liivapaber, kriimustades põrandapinda iga sammuga ning sool saab hakata selliste kriimude sees pahandusi tegema.
Kaitse algab ukse eest: kolme tsooni süsteem
Kõige odavam viis põrandaid säästa on takistada soola jõudmist siseruumi. Ühest väikesest jalamattist ukse taga meie kliimas ei piisa. Urve Vanker soovitab toimivat kolmeastmelist porimatisüsteemi, mis püüab kinni kuni 90% mustusest.
I tsoon (õues): välisukse ees peaks olema kare rest või harjastega matt, ideaalis ka spetsiaalne jalanõude puhastushari, kuhu saab jalanõud korralikult lumest, graniitkillustikust, liivast ja muust mustusest puhtaks pühkida.
II tsoon (tuulekoda): kahe ukse vahel või kohe sisenemisel peaks olema kombineeritud matt, mis kraabib jalatsitelt peenema liiva ja hakkab imama niiskust.
III tsoon (siseruum): Fuajees või esikus peab olema pehme, suure imavusega tekstiilvaip. Selle ülesanne on kuivatada tallad soolveest.
„Kuldreegel on see, et inimene peaks saama matil teha vähemalt 3–4 sammu. Kui matt on liiga lühike, astutakse sellest lihtsalt üle või ei täida matt eesmärki,“ rõhutab Urve Vanker.
Kuidas mustust õigesti eemaldada?
Tüüpiline viga on alustada talvel põrandate märgpesuga ilma eelneva kuivpuhastuseta. Kui sool, liiv ja graniitkillustik jäävad põrandale ning neid hakatakse märja lapiga laiali hõõruma, toimib see segu nagu abrasiivpasta, mis kriibib ja kulutab põrandapinda. Seetõttu kehtib talvine reegel number üks: enne märga pesu tuleb põrand alati tolmuimejaga puhastada. Ainult tolmuimeja suudab eemaldada terava puru ka pragudest ja nurkadest, kuhu hari seda lihtsalt laiali lükkab.
Kasuta happelist vahendit: professionaalses koristuses kasutatakse spetsiaalseid soolaeemaldajaid, kodus võib ettevaatlikult pesuvette lisada veidi äädikat või nõudepesuvahendit (kuid looduskivi puhul tuleks kasutada spetsiaalseid puhastusvahendeid, et mitte pinda rikkuda!).
Ära unusta tolmuimejat: enne märga pesu tuleb põrand alati tolmuimejaga üle käia. Kui hakata soola ja liiva segust põrandat kohe lapiga nühkima, kriimustakse põrandat veelgi rohkem.
Vaheta tihti vett: soolase põranda pesemisel küllastub pesuvesi kiiresti. Musta veega pestes kanname soola lihtsalt ühest kohast teise. See ei ole kindlasti kodude probleem, vaid puudutab eelkõige tihedalt käidavaid äriruume.
Sool ründab ka vaipkatteid
Kui soolavesi imendub kontori või kodu vaipkattesse, kuivab see seal kristallideks. Need kristallid on teravad ja lõikavad vaipkatte kiude iga kord, kui keegi vaibal kõnnib. Lisaks on sool hügroskoopne, ehk see seob niiskust, mistõttu tundub vaip pidevalt märg ja kleepuv ning määrdub kiiremini.
„Soola täis vaip vajab keemilist puhastust, tavaline tolmuimeja soolakristalle kätte ei saa. Seetõttu ongi kõige olulisem, et välisukse tsoonis olevad matid teeksid oma töö ära ja vahetusjalatsid oleksid normiks,“ lisab Krausbergi esindaja.
Talv ei pea tähendama rikutud põrandaid, kui läheneda siseruumide puhtusele teadlikult, peatades soola, graniitkillustiku ja liiva juba uksel ning kasutades koristamisel õigeid vahendeid.
